Otsustasin keset möödunud (2023 aasta) suve, kui oli võimalus taas pikemalt maakodus viibida, et teen selle pilli lõpuks valmis. Olgugi et plaanitud ehitustööde ajal aega nappis, võtsin nõuks iga päev tund kuni paar pilli kallal nokitseda. Pidasin sellest plaanist ka kinni. Mõnel päeval tegelesin pilli meisterdamisega hommikuti, teinekord aga õhtul peale ehitustöid. Suvel ju päevad pikad. 😉

Sellisel viisil jõudsin valmis nii kavandatud ehitustööd kui ka pilli. Eks viperusi tuli ka ette, kuid lõpptulemust need olulisel määral ei mõjutanud. Tulemus sai ootuspärane või isegi tsipake parem. Täpselt küll aega ei mõõtnud, kuid hinnanguliselt võis kuluda selle pilli valmistamisele ligikaudu 50 töötundi. Eks eesmärk pühendab…

Pildid valmistamise protsessidest ja valminud pillist

Idee oli teha Les Paul tüüpi kehaga pill ja lisada topelt esimene keel et helipilti täiustada. Keha materjaliks valisin bambuse, kaelale ameerika pähkli ja vahtra. Sõrmlauad sedapuhku samuti vahtrast. Kuju ja elementide disaini tegin enda parima nägemuse kohaselt. Viimistluseks kasutasin puiduõli: kehale “Rubio Monocoat” ja kaelale “Birchwood” Gun Stock kabaõli.

Paigaldatud “Lipstick” stiilis helipead annavad kitarrile pisut teistmoodi kõlapildi. Minu hinnangul täiesti sobilikud sellele pillile.

Ma ei pea ennast suuremat sorti pillimeheks, pigem võtan vahel kitarri kätte enda lõbuks. Ja kui olen vastavas voo seisundis, siis on pillimäng minu jaoks nagu meditatsioon. See on päriselt lummav tunne kui lihtsalt mängid pilli ja satud seeläbi justkui voo seisundisse.

Lühike helisalvestus uue pilliga

maag stuudio

Tee väike jalutuskäik ka läbi meie tootegalerii

Vaata e-poodi

Päikeseahi. Mis loom see veel on? Nii nagu nimigi ütleb on tegemist päikeseküttel toimiva kütteseadmega, mis lisaks ventileerib ja kuivatab siseruumi õhku. Internetist otsides “solar air heater” tuleb selle kohta üksjagu erinevaid versioone ja skeeme. Ideaalselt sobib päikeseahi suvekodule, kus aastaringselt ei viibita et ventileerida ja hoida ruumi õhku kuivemana. Iseäranis vanale palkmajale (minu juhtum), aga miks mitte ka aastaringselt kasutatavale majale.

Keegi on välja arvutanud et päikeseahi mõõtmetega 1m x 2m saavutab kuni 2kw küttevõimsuse, mis on päris tõhus kui arvestada et tegemist on tasuta vabaenergiaga. Eeldusel et päike paistab ja ahi on juba valmis ehitatud.

Kuna teema tundus huvitav ja vajadus oli maakodus olemas, otsustasin katsetuseks lihtsama versiooni valmis ehitada. Mõeldud, tehtud ja 1 aasta testitud.

Kuidas ehitasin

Kasutasin peamiselt olemasolevaid materjalide jääke, vaid mõned vidinad tuli lisaks hankida. Nii nagu allolevatel piltidel näha kasutasin korpuse valmistamisel 18mm OSB plaati, terrassilauda ja vana katusepleki jääke. OSB plaat on võrdlemisi raske, selle asemel võiks valida siiski kergema materjali, kas puitkiudplaadi või miski vahtplaadi mis hoiab samas ka paremini sooja.

Sisse paigaldatud katuseplekk toimib siinkohal peamise küttekehana aga võib kasutada ka teistsugust lahendust kas õllepurke või vihmaveetorusid. Oluline on et soojust salvestav pind oleks musta matti värvi, et tekitada võimalikult suur päikesekiirguse neeldumine. Ventilatsiooni kanalid on paigutatud toa õhule ülesse ja alla, lisaks õhuvõtuavad värskele välisõhule alaservas. Kõik ventilatsiooni avad on kaetud võrguga ja paigaldatud on käsitsi reguleeritavad klapid.

Ma ei ole väga uurinud ventilatsiooni dimensioneerimise kohta. Valisin toaõhule 125mm läbimõõduga torud ja kaks 80mm ventilatsiooniklappi õue värskele õhule. Ülemise ventilatsioonitoru sisse paigaldasin arvuti jahutusventilaatori, see käivitub 12v päikesepaneelilt ja paneb õhu kiiremini ringlema kui päike paistab. Hea mõte on valida vaikne ventilaator ja paigaldada see toru toapoolsesse otsa.

Väljastpoolt katsin päikeseahju korpuse läbipaistva kihtplastikuga (polükarbonaat), see hoiab siis soojenenud õhu ahju sees kinni. Sobib kenasti, kuid võiks kasutada vähemalt 6mm kihtplastikut, minul oli 4mm olemas ja panin selle. Eriti vinge oleks kasutada karastatud klaasi, kuid see on kallim ja oluliselt raskem (eeldab ka eraldi raami).

PS. Enne sellise asja ehitamist/ paigaldamist tuleks kaaluda kas soovid ja oled valmis maja seina sisse ventilatsioonitorude tarvis augud lõikama. Sellest võib kujuneda paras jebimine… Kindlasti tuleks paigaldada päikeseahju võimnalikult lõunapoolsele seinale ja päike ei tohiks olla varjatud puude või teiste hoonete poolt.

Pildid enne valmimist ja peale paigaldust

Kas asi ka toimetab?

Päikeseahi on ühendatud 35m2 suuruse toaga. Paigutasin toa poolele nii alumise kui ülemise toru sisse andurid hügro-termomeetrile, mis mõõdavad siis vastavalt õhuniiskust ja temperatuuri, et näha kas ja mis toimub. Lüliti läks ka ventilaatori vahele, kuid see pole ilmtingimata vajalik.

Peale aastast testimist võin väita et toimetab küll. Sooja päikesepaistelise ilmaga tõuseb paneeli ülaosas temperatuur üle 60 kraadi ja ka õhuniiskus väheneb kordades. Isegi talvekuudel kui õhutemperatuur on -10C ümber, suudab päike kütta paneeli paarikümne pluss kraadini ja ka õhuniiskus väheneb olulisel määral. Samuti toimub loomulik õhuringlus kui ventilaator ei ole parasjagu tööle rakendunud.

Katsetuse põhjal ei saa ma väita et minu valmistatud päikeseahi oleks märkimisväärselt efektiivne ruumi kütmisel, kuigi ahjust ruumi sisenev õhk on tuntavalt soe. Küll aga töötab see atribuutika suurepäraselt toa õhu ventileerimisel ja kuivatamisel. Mõõdetuna nii hügromeetriga kui ka ninaga õhukvaliteeti hinnates.

maag stuudio

Tee väike jalutuskäik ka läbi meie tootegalerii

Vaata e-poodi

Teeme ise trepi. Alustasin trepikalkulaatorist, milline õnnestus hõlpsasti leida internetiavarustest. Ruumi väga mugava trepi ehitamiseks küll nappis, ehk trepp tuli ehitada võrdlemisi järsu kaldega. Leidsin vast siiski optimaalse lahenduse.

Omajagu nuputamist oli et trepi põskpuud saaksid õige kuju ja pikkusega, ning korralikult kinnitatud hoone vahelae külge. Selleks tarbeks kasutasin (ilmselt sepatööna valmistatud) terasest latte. Valgustite paigaldamine polnud kuigi keeruline aga trepiastmete kinnitamise viis ilmnes alles töö käigus.

Mõningad fotod ka trepi valmimisest

Trepi ehitusel kasutatud materjalid

põskpuud – 50×150 pruss, liimisin kaks prussi kokku, ehk siis tooriku mõõduks ca 50×300

trepiastmed – 40mm männi liimpuidust valmisastmed, liimisin cumaru terrassilauast liistud esiservale

puiduliim – “Titebond Premium”, et oleks ikka kindel värk 😉

viimistlus – “Rubio Monocoat” põrandaõli, mulle see meeldib. Mõnus peale kanda ja väga leebe lõhnaga. Sama õli kasutan ka põrandalampide ja teinekord seinakellade viimistlemisel.

valgustus astmetele – 12v/ 1w süvistatavad led lambid ja kohane toiteplokk

liikumisandur – paigaldatud trepi kohale pööningule et sisse ja väljalülitamine toimuks automaagiliselt

Lõppkokkuvõttes võib lugeda projekti õnnestunuks. Jälle olen kogemuse võrra rikkam. Eeldatavalt pole mul vaja enda tarbeks enam trepi valmistamist ette võtta. Kuid iial ei või ette teada.

Kui said siin mõne kasuliku idee või mõtte, siis mina olen tänulik.

maag stuudio

Tee väike jalutuskäik ka läbi meie tootegalerii

Vaata e-poodi

Energia jäävuse seadus salvetus minu ajusagaratesse juba 13 aastaselt, kui meile õpetati noorte motokoolis teooriat sisepõlemismootori kohta. Kõlas see umbes selliselt: “Energia looduses ei teki ega kao vaid võib muuta oma vormi ja kanduda ühelt kehalt teisele.”

Kuigi tollel hetkel proovisin ma mõista selle teoreemi puht füüsikalist tasandit, võib tegelikult sellel olla palju laiem tähendus. Ma ei saaks toimetada Maag stuudios, kui ma sugugi ei usuks maagiasse.

Oled ehk kogenud mõne vanema maja ehk ehitise juures, kas sees või väljas olles, mingisugust teistmoodi tunnet või energiat.
Otsekui see sooviks sinuga suhelda. Ma lihtsalt oletan et see tuleneb selle kohaga varem seotud olnud inimeste ja muude elusolendite
tunnetest, mõtetest, toimetustest ja kohalikest sündmustest mis on salvestunud konkreetse objekti või koha juurde.

Ok. Nüüd aga mine vastvalminud uude majja, kas või üliuhkesse villasse. Missuguseid tundeid see sulle tekitab?
Võrdleksin seda justkui tühja helikassetiga, kuhu pole veel midagi peale salvestatud.

Me võime ju eeldada et sarnane energeetiline transformatsioon leiab aset ka esemete puhul. Siinkohal on muidugi abiks uskumus et meie arusaamade järgi elututel objektidel eksisteerib siiski energeetiline väli või nad on ise energiakogum. Ehk nad ei olegi päriselt elutud.

Laiendame seda teemat inimeste poolt loodud asjadele. Võtame näiteks masstootmisega valmistatud tooted, mis on tehtud masinate ja vaid palga pärast töötavate inimeste poolt, versus käsitööna valmistatud esemed. Viimastele on justkui tükike meistri energiat ja hinge sisse pandud, liiati veel kui need on loodud hoole ja armastusega oma töö vastu. Missugused “elutud asjad” tunduvad sulle rohkem elus olevat ja milliseid sooviksid sina pigem enda lähedale?

Selline mõttemõlgutus siis, miks võiks eelistada käsitööna loodud esemeid.

Kuna me toimetame selles maailmas füüsilises kehas, ei saa me loomulikult füüsilist maailma ignoreerida. Kaugel sellest. Kuigi lähemal vaatlemisel enamus meie toimetamisest teenivad eesmärki et seesama füüsiline keha saaks elus püsida ja teha seda võimalikult mugavalt.

Et meil oleks kõht täis, soe olla, kõiksugu vinged esemed ja mänguasjad käeulatuses. Mida rohkem, seda parem. Oh kui palju me panustame meile antud aega ja energiat selleks. Aga mingil hetkel võib juhtuda et hakkad endalt küsimusi küsima. Nagu näiteks: Kas see kõik on ikka tegelikult ok? Mida või keda me tegelikult teenime? Miks meil on koguaeg kiire? Milleks selline võidujooks? Mida MINA tegelikult tahan?

Sellesama harjumuspärase maailma virr-varr on meid niivõrd endasse haaranud, nüristades päev päevalt meie meeli. On äraütlematagi selge et suurem osa seltskonnast  on jäänud sellesse oravarattasse kinni. Nad ei soovigi selle üle arutleda või ei tule selle pealegi et teistsugust perspektiivi näha. Aga ma kaldun arvama et sellises võidujooksus puuduvad võitjad.  Või vähemalt ei leia neid jooksjate seast. Kujutame endale korraks ette olukorda kus kõik võtavad samast võidujooksust osa, aga mitte keegi ei võida. Kas sellepärast et nad ei jõuagi kunagi finišisse või siis finiš sootuks puudub?

Kas piisavalt hea ei ole juba piisav? Seoses “ealiste iseärasustega” hakkab minuni tasapisi jõudma arusaamine et miks ka mitte. Mitte kellelegi pole jäänud rohkem aega, kui allesjäänud elu. Miks ei võiks elada enda allesjäänud elu seda sootuks rohkem nautides. Viibida nauditavates kohtades ning tegeleda sellega mis meile tegelikult lõbu ja rõõmu pakub. Sellega mis teeb meid õnnelikuks kohe praegu. Mitte kunagi tulevikus, kuude või aastate pärast. Liiatigi kui on juba aastate jooksul antud niigi oma panus “ühiskonna üldisesse heaolusse ja arengusse”.

Vahel mõtlen oma isale. Ma mäletan et tal oli alatasa kusagile kiire. Toona jäi mulle mulje et ükskõik kus ta parasjagu viibis, soovis ta juba võimalikult ruttu olla kusagil järgmises kohas. Tollel ajal tundus see mulle lihtsalt naljakas või veider, ning ma ei pööranudki sellele suuremat tähelepanu. Seetõttu ei olnud minust ka küsijat, et miks ta sellisel viisil käitub. Täna sooviksin ma tema käest seda küsida. Samuti küsiksin kas ta oli õnnelik või vähemalt kas oli oma eluga rahul. Nüüdseks aga pole enam vastajat.

Jah, mingil eluetapil võib juhtuda et hakkad endale teistsuguseid küsimusi esitama. Millised võivad käivitada teistmoodi taipamised. Miks suurem osa inimesi veel tänasel päeval elab oma elu aina kiirustades ja pigem viisil nagu ühiskondlikud normid ning teised inimesed neilt seda ootavad? Kas poleks imeline tunne leida rahu enda sees? Kuidas seda saavutada? Ja nõnda edasi…

Sa võid muidugi mõelda et sul pole aega sellise jamaga tegelemiseks. On olulisematki teha. Aga mis siis, kui see millega sa siiani oled peamiselt tegelenud, on hoopis tegelikult see jama? Ja kõik on aina kestnud ja kestnud lihtsalt eksliku arusaamise tõttu…

On kõnekäänd: “Noor mees jookseb kiiresti, vana mees teab teed”. Juhtub ka et jookseb vales suunas.

Pean väga lugu toimekatest ja andekatest noortest (no mitte just et ma ennast vanaks peaks). Mõtlen mõne noore inimese tegemisi kõrvalt vaadates, et mis oleks kõik võinud saavutada ja olla kui oleksin ise selles vanuses nii taibukas olnud. Aga me saame korraga valida vaid ühe tee, mitte et seda poleks võimalik hiljem muuta. Pikemalt kulgetud rada annab meie elule suuna ja inerts hoiab rajal kinni. 

Eellugu

Ratas tundub pöörlevat küll ühtlases tsüklis, vaadates näiteks arveid mis aukartustäratava järjekindlusega meile igal kuul laekuvad. Samas, tehnoloogia areng on justkui muutnud meid kordades efektiivsemaks ja tootlikumaks. Ehk me peaks jõudma ühe tsükli jooksul palju enam ära tehtud. Aga vot ei ole niimoodi. Hoopis tempo läheb aina kiiremaks ja kiiremaks. Pole siis midagi imestada et suur osa inimestest jõuab varem või hiljem olukorda mida ilmestab pilt pealkirja all. Eks igaüks katkeb omal viisil.

Ma enam ei saa üldsegi aru, miks peab majandus pidevalt kasvama. Kuhu ja kelle arvelt? Kas me sööme järjest suurema portsu või hakkame tarbima mitu portsu ühtejärgi. Mille kuramuse pärast peab iga endast lugupidava ettevõtte käive olema suurem võrrelduna eelmise aastaga? Võibolla on see saavutusvajadus. Või on tegemist pelgalt ahnusega? Võibolla on asi inimloomuses?

Tõenäoliselt ei ole veel looduses kohatud midagi mis saaks lõputult kasvada. Peaks ju olema üsna ilmne millega seesugune kasvamine lõppeb. Või oleme me loodusseadustest eraldiseisev liik? Aga mis oleks kui eneseteostus ja saavutusvajadus suunata teistsugustele eesmärkidele. Näiteks panna rõhk mitte rohkem vaid paremini tegemisele. 

Sellest vaatenurgast tundub viimastel aastatel maailmas toimuv majanduse kahanemist toetavat. Äkki kusagil tõmbab keegi pidurit, et päästa maailma hukatuse eest. Liialt sinisilmne mõttekõik? Jumal teab. Maailm kus elame surub aga endise järjepidevusega peale kiirustamist pea igas valdkonnas.  Tööta kiiremini, maksa rohkem makse ja arveid, tarbi hullult palju, näita KOGUAEG kõigile teistele kui hästi sul ikka läheb.  Ja siis… ja siis oledki sa rahulolev ja õnnelik.

Ai, ma olen ise ka hullult kaua selles rattas jooksnud. Kuid vähehaaval saabus selginemine. Hakkasin endalt küsimusi küsima nagu; Miks ma seda teen? Mida ma tegelikult tahan? Kas on olemas mulle sobilikumaid võimalusi? 

Mitte kiirustamine

Mitte kiirustamine võib olla võtmeks et nautida olemist ja tegemisi, mitte pelgalt saavutatud tulemust. Oi kui palju võib muuta seesugune suhtumine päeva elamisväärsemaks ja nauditavamaks. Aga kuidas selleni siis jõuda ja mida peaks teisiti tegema? Mina leidsin endale sobiva viisi, mis on mind juba mõnda aega toetanud.

See kuidas sa oma päeva alustad annab kogu päevale suuna. Ehk võti on hommikutes. Ei sa ei pea selleks hullult vara ärkama, kui sa just ei ole kohustatud väga varakult tööle kiirustama. Niisiis, inspireerituna Hal Elrod`i raamatust “Imeline Hommik” alustasin taas hommikuste rituaalidega. Minu sooritatavad harjutused erinevad küll pisut raamatus kirjeldatutest, kuna olen varasemalt praktiseerinud ja omandanud mõningaid tehnikaid, kuid eesmärk ja toime peaks olema sarnased.

Mul kulub hommikustele rituaalidele täna umbes 30 minutit ja need on hetkel järgnevad:

• Wim Hofi hingamisharjutus
• tapping koos afirmatsioonide lausumisega
• mittemõtlemine istudes (meditatsioon)
• kehalised harjutused – 5 tiibetlast

Oluline on teha harjutusi rahulikult ehk mitte kiirustades, see valmistab ette ka eesolevaks päevaks rahulikuma tempo. Olen aru saanud kui tähtis on (õige) hingamine. Proovi kui kaua suudad ilma hingamata olla. Kuigi mittemõtlemine võib veel keerulisemaks osutuda (; 

Ah jaa, lisaks veel tänulikkuse praktiseerimine, mida võiks teha õhtul enne uinumist või kohe hommikul ärgates. Ehk mille eest ma olen siiralt tänulik mis täna (eile) minu päevas toimus.

Vähemalt minu puhul annab seesugune hommikute alustamine eelolevaks päevaks positiivsema ja reipama alguse. Boonusena võib mittemõtlemise ajal tulla vajalik taipamine või kujutluspilt mõne elusituatsiooni lahendamiseks. See oleks otstarbekas ka kohe kirja panna, muidu võib meelest minna.

Olen teadvustanud kuidas rahulikult toimetades on õnnestumise määr suurem. Sest sa suunad oma tähelepanu täielikult või siis suuremal määral käesolevale toimingule. Sa ei kiirusta kuid hoiad lõpuks siiski aega kokku, kuna ei pea tegema ümber või uuesti juba teostatud asju. Samas annab sellisel viisil tegutsemine võimaluse elust suuremal määral rahulolu tunda. Sa naudid (kogu) protsessi mitte vaid saavutatud tulemust. Samuti tunnen selliselt toimides ennast energilisema ja teotahtelisemana.

Tänase mõttemõlgutuse võtab kenasti kokku allolev laulusalm 😉

Annan endale aru et see võib tunduda maagiline või siis lausa “uhuu” teema aga panen siiski oma mõttelõnga siia kirja.

Ma mingil viisil tunnetan et kogu maailm ja sealjuures inimesed eksisteerivad eelkõige energeetilisel tasandil. See tunnetus ei avaldu kindlasti meile teatud viie meele kaudu, vaid pisut teistsugusel viisil.

Taolisest arusaamisest lähtudes tundub füüsiline maailm ja inimkonna tehnoloogilised saavutused nagu jäämäe veepealse osaga manipuleerimine. Siit mõttelõnga edasi arendades jõuame tõdemuseni miks meie maailm on liikunud just sinna kus ta parasjagu on. Iseäranis “huvitavaks” on kujunenud globaalses mastaabis viimane aastakümme.

Seega, tundub ka ebamõistlik aina parandada süsteemi, kui me ei pruugi isegi teada kuidas see on üles ehitatud või toimib. Ning selles valguses võivad näida kogu inimkonna ideoloogilised arengud ja innovaatilised saavutused üsna küsitava väärtusega.

Enamik inimesi suure tõenäosusega ei vaeva oma pead nende küsimustega. Kust me tuleme? Kes me oleme? Mis maailmas me elame? Ja nii edasi… Kuigi, see oleks eneseharimise mõttes päris arendav ja vaheldusrikas uurimine. Kuid kes soovib, see uurib ja õpib edasi, et saada avaramat ja tõesemat pilti sellest teemast.

Mõne aasta eest köitis minu tähelepanu teistmoodi kitarr. See oli siis 3 keelne kitarrilaadne instrument “cigar box guitar”. Algselt pärineb selline muusikainstrument Ameerikast, aga on levinud (vähemalt selleks ajaks kui see minu teadvusse jõudis) ka Euroopa mandrile. Enamasti on sellisel kitarril 3 või 4 keelt, mistõttu on teda ka lihtsam õppida ja mängida. Peagi tellisin ühe Inglismaa onu poolt valmistatud lihtsama isendi ka endale. Pill käes, hakkas see mulle kohe meeldima.

Kuna olen varem töötanud  aastaid mööblitislerina, siis tekkis peagi tahtmine ka ise seesugune kitarr valmis meisterdada.
Ainult et soovisin luua mõnevõrra täiuslikuma versiooni. Ja mis tundus kõige olulisem, et pill kõlaks võimalikult hästi ja oleks käepärane ning mugav mängida.

No siis sai uuritud kuidas ja millest sellist instrumenti valmistatakse. Kogu selle värgi juures tundus olema päris palju
erinevaid nüansse ja keerdkäike, mis just tegigi asja minu jaoks põnevaks. Uurimustöö tehtud, tellisin maailmast ja kohapealt
vajalikud vidinad ja materjalid kohale.

Kui juba toimetamiseks läks siis võtsin  ette kaks pilli ühekorraga. Ühe elektro-akustilise ja teise elektrilise.
Peamine erinevus kahe pilli juures on kõlakasti suurus ja erinev elektroonika, ehk helipeade ehitus. Ja oodatavalt ka erinev kõla.

Keelpilli juures kõige olulisem detail on pilli kael ja selle valmistamiseks kulus ka tõepoolest kõige kauem aega.
Pilli kõlakastiks ei soovinud ma kasutada päris sigarikarpi, mistõttu tegin need puidust ise. See andis vabaduse valida kõlakastile vajalikud mõõtmed ja samuti katsetada erinevaid puiduliike. Läks aega mis läks kuid suve lõpuks õnnestus, muude toimetuste vahelt kaks pilli valmis meisterdada. Arvestades asjaolu, et tegin seda esimest korda, polnud tulemus sugugi paha. 

Mõned pildid ka tööprotsessist

Pillid püsivad kenasti hääles, aegajalt võtan neid ka mängida. Kõla on vähemalt minu kõrvale võrdlemisi hea. Välimuse ja viimistluse osas lähtusin  enda paremast äranägemisest. Kokkuvõttes võib öelda et ettevõtmine õnnestus. Kuigi siinkohal on kindlasti lõputult arenguruumi.

No ja muidugi, siis tärkasid kohe kohe uued ideed järgmiste “kitarride” ehitamiseks. Mis peavad saama mõnevõrra teistmoodi disaini ja helipildiga. Vajalikud vidinadki on juba valmis hangitud, vaid teostamine ootab veel oma õiget aega. 

Küpsemas on ka visioon esimese “päris kitarri” valmistamiseks. Ehk tundub et ma ei saa sellest uuest harrastusest veel niipea rahu. 😉

Helinäide kuidas pillid kõlavad

maag stuudio

Tee väike jalutuskäik ka läbi meie tootegalerii

Vaata e-poodi