Kuna me toimetame selles maailmas füüsilise kehana, ei saa me loomulikult füüsilist maailma ignoreerida. Kaugel sellest. Kuigi lähemal vaatlemisel enamus meie toimetamisest teenivad eesmärki et seesama füüsiline keha saaks elus püsida ja teha seda võimalikult mugavalt.
Et meil oleks kõht täis, soe olla, kõiksugu vinged esemed ja mänguasjad käeulatuses. Mida rohkem, seda parem. Oh kui palju me panustame meile antud aega ja energiat selleks. Aga mingil hetkel võib juhtuda et hakkad endalt küsimusi küsima. Nagu näiteks: Mida või keda me tegelikult teenime? Miks meil on koguaeg kiire? Milleks selline võidujooks? Mida MINA tegelikult tahan?
Sellesama harjumuspärase maailma virr-varr on meid niivõrd endasse haaranud, nüristades päev päevalt meie meeli. On äraütlematagi selge et suurem osa seltskonnast on jäänud sellesse oravarattasse kinni. Nad ei soovigi selle üle arutleda või ei tule selle pealegi et teistsugust perspektiivi näha. Aga ma kaldun arvama et sellises võidujooksus puuduvad võitjad. Või vähemalt ei leia neid jooksjate seast. Kujutame endale korraks ette olukorda kus kõik võtavad samast võidujooksust osa, aga mitte keegi ei võida. Kas sellepärast et nad ei jõuagi kunagi finišisse või siis finiš sootuks puudub?
Kas piisavalt hea ei ole juba piisav? Seoses “ealiste iseärasustega” hakkab minuni tasapisi jõudma arusaamine et miks ka mitte. Mitte kellelegi pole jäänud rohkem aega, kui allesjäänud elu. Miks ei võiks elada enda allesjäänud elu seda sootuks rohkem nautides. Viibida nauditavates kohtades ning tegeleda sellega mis meile tegelikult lõbu ja rõõmu pakub. Sellega mis teeb meid õnnelikuks kohe praegu. Mitte kunagi tulevikus, kuude või aastate pärast. Liiatigi kui on juba aastate jooksul antud niigi oma panus “ühiskonna üldisesse heaolusse ja arengusse”.
Vahel mõtlen oma isale. Ma mäletan et tal oli alatasa kusagile kiire. Toona jäi mulle mulje et ükskõik kus ta parasjagu viibis, soovis ta juba võimalikult ruttu olla kusagil järgmises kohas. Tollel ajal tundus see mulle lihtsalt naljakas või veider, ning ma ei pööranudki sellele suuremat tähelepanu. Seetõttu ei olnud minust ka küsijat, et miks ta sellisel viisil käitub. Täna sooviksin ma tema käest küsida säärase käitumisviisi kohta. Samuti küsiksin kas ta oli õnnelik või vähemalt kas oli oma eluga rahul. Nüüdseks aga pole enam vastajat.
Jah, mingil eluetapil võib juhtuda et hakkad endale teistsuguseid küsimusi esitama. Millised võivad käivitada teistmoodi taipamised. Miks suurem osa inimesi veel tänasel päeval elab oma elu aina kiirustades ja pigem viisil nagu ühiskondlikud normid ning teised inimesed neilt seda ootavad? Kas poleks imeline tunne leida rahu enda sees? Kuidas seda saavutada? Ja nõnda edasi…
Sa võid muidugi mõelda et sul pole aega sellise jamaga tegelemiseks. On olulisematki teha. Aga mis siis, kui see millega sa siiani oled peamiselt tegelenud, on hoopis tegelikult see jama? Ja kõik on aina kestnud ja kestnud lihtsalt eksliku arusaamise tõttu…
Sa võid muidugi mõelda et sul pole aega sellise jamaga tegelemiseks. On olulisematki teha 😉
