On kõnekäänd: “Noor mees jookseb kiiresti, vana mees teab teed”. Juhtub ka et jookseb vales suunas.
Pean väga lugu toimekatest ja andekatest noortest (no mitte just et ma ennast vanaks peaks). Mõtlen mõne noore inimese tegemisi kõrvalt vaadates, et mis oleks kõik võinud saavutada ja olla kui oleksin ise selles vanuses nii taibukas olnud. Aga me saame korraga valida vaid ühe tee, mitte et seda poleks võimalik hiljem muuta. Pikemalt kulgetud rada annab meie elule suuna ja inerts hoiab rajal kinni.
Eellugu
Ratas tundub pöörlevat küll ühtlases tsüklis, vaadates näiteks arveid mis aukartustäratava järjekindlusega meile igal kuul laekuvad. Samas, tehnoloogia areng on justkui muutnud meid kordades efektiivsemaks ja tootlikumaks. Ehk me peaks jõudma ühe tsükli jooksul palju enam ära tehtud. Aga vot ei ole niimoodi. Hoopis tempo läheb aina kiiremaks ja kiiremaks. Pole siis midagi imestada et suur osa inimestest jõuab varem või hiljem olukorda mida ilmestab pilt pealkirja all. Eks igaüks katkeb omal viisil.
Ma enam ei saa üldsegi aru, miks peab majandus pidevalt kasvama. Kuhu ja kelle arvelt? Kas me sööme järjest suurema portsu või hakkame tarbima mitu portsu ühtejärgi. Mille kuramuse pärast peab iga endast lugupidava ettevõtte käive olema suurem võrrelduna eelmise aastaga? Võibolla on see saavutusvajadus. Või on tegemist pelgalt ahnusega?
Tõenäoliselt ei ole veel looduses kohatud midagi mis saaks lõputult kasvada. Peaks ju olema üsna ilmne millega seesugune kasvamine lõppeb. Või oleme me loodusseadustest eraldiseisev liik? Aga mis oleks kui eneseteostus ja saavutusvajadus suunata teistsugustele eesmärkidele. Näiteks panna rõhk mitte rohkem vaid paremini tegemisele.
Sellest vaatenurgast tundub viimastel aastatel maailmas toimuv majanduse kahanemist toetavat. Äkki kusagil tõmbab keegi pidurit, et päästa maailma hukatuse eest. Liialt sinisilmne mõttekõik? Jumal teab. Maailm kus elame surub aga endise järjepidevusega peale kiirustamist pea igas valdkonnas. Tööta kiiremini, maksa rohkem makse ja arveid, tarbi hullult palju, näita KOGUAEG kõigile teistele kui hästi sul ikka läheb. Ja siis… ja siis oledki sa rahulolev ja õnnelik.
Ai, ma olen ise ka hullult kaua selles rattas jooksnud. Kuid vähehaaval saabus selginemine. Hakkasin endalt küsimusi küsima nagu; Miks ma seda teen? Mida ma tegelikult tahan? Kas on olemas mulle sobilikumaid võimalusi?
Mitte kiirustamine
Mitte kiirustamine võib olla võtmeks et nautida olemist ja tegemisi, mitte pelgalt saavutatud tulemust. Oi kui palju võib muuta seesugune suhtumine päeva elamisväärsemaks ja nauditavamaks. Aga kuidas selleni siis jõuda ja mida peaks teisiti tegema? Mina leidsin endale sobiva viisi, mis on mind juba mõnda aega toetanud.
See kuidas sa oma päeva alustad annab kogu päevale suuna. Ehk võti on hommikutes. Ei sa ei pea selleks hullult vara ärkama, kui sa just ei ole kohustatud väga varakult tööle kiirustama. Niisiis, inspireerituna Hal Elrod`i raamatust “Imeline Hommik” alustasin taas hommikuste rituaalidega. Minu sooritatavad harjutused erinevad küll pisut raamatus kirjeldatutest, kuna olen varasemalt praktiseerinud ja omandanud mõningaid tehnikaid, kuid eesmärk ja toime peaks olema sarnased.
Mul kulub hommikustele rituaalidele täna umbes 30 minutit ja need on hetkel järgnevad:
- Wim Hofi hingamisharjutus
- tapping koos afirmatsioonide lausumisega
- mittemõtlemine istudes (meditatsioon)
- kehalised harjutused – 5 tiibetlast
Oluline on teha harjutusi rahulikult ehk mitte kiirustades, see valmistab ette ka eesolevaks päevaks rahulikuma tempo. Olen aru saanud kui tähtis on (õige) hingamine. Proovi kui kaua suudad ilma hingamata olla. Kuigi mittemõtlemine võib veel keerulisemaks osutuda (;
Ah jaa, lisaks veel tänulikkuse praktiseerimine, mida võiks teha õhtul enne uinumist või kohe hommikul ärgates. Ehk mille eest ma olen siiralt tänulik mis täna (eile) minu päevas toimus.
Vähemalt minu puhul annab seesugune hommikute alustamine eelolevaks päevaks positiivsema ja reipama alguse. Boonusena võib mittemõtlemise ajal tulla vajalik taipamine või kujutluspilt mõne elusituatsiooni lahendamiseks. See oleks otstarbekas ka kohe kirja panna, muidu võib meelest minna.
Olen teadvustanud kuidas rahulikult toimetades on õnnestumise määr suurem. Sest sa suunad oma tähelepanu täielikult või siis suuremal määral käesolevale toimingule. Sa ei kiirusta kuid hoiad lõpuks siiski aega kokku, kuna ei pea tegema ümber või uuesti juba teostatud asju. Samas annab sellisel viisil tegutsemine võimaluse elust suuremal määral rahulolu tunda. Sa naudid (kogu) protsessi mitte vaid saavutatud tulemust. Samuti tunnen selliselt toimides ennast energilisema ja teotahtelisemana.
Tänase mõttemõlgutuse võtab kenasti kokku allolev laulusalm 😉
Tahaks jääda iseendaks, aga raha tahaks ka. Oi ma lendaks, oi ma lendaks, aga maha tahaks ka…
