Energia jäävuse seadus salvetus minu ajusagaratesse juba 13 aastaselt, kui meile õpetati noorte motokoolis teooriat sisepõlemismootori kohta. Kõlas see umbes selliselt: “Energia looduses ei teki ega kao vaid võib muuta oma vormi ja kanduda ühelt kehalt teisele.”
Kuigi tollel hetkel proovisin ma mõista selle teoreemi puht füüsikalist tasandit, võib tegelikult sellel olla palju laiem tähendus. Ma ei saaks toimetada Maag stuudios, kui ma sugugi ei usuks maagiasse.
Oled ehk kogenud mõne vanema maja ehk ehitise juures, kas sees või väljas olles, mingisugust teistmoodi tunnet või energiat.
Otsekui see sooviks sinuga suhelda. Ma lihtsalt oletan et see tuleneb selle kohaga varem seotud olnud inimeste ja muude elusolendite
tunnetest, mõtetest, toimetustest ja kohalikest sündmustest mis on salvestunud konkreetse objekti või koha juurde.
Ok. Nüüd aga mine vastvalminud uude majja, kas või üliuhkesse villasse. Missuguseid tundeid see sulle tekitab?
Võrdleksin seda justkui tühja helikassetiga, kuhu pole veel midagi peale salvestatud.
Me võime ju eeldada et sarnane energeetiline transformatsioon leiab aset ka esemete puhul. Siinkohal on muidugi abiks uskumus et meie arusaamade järgi elututel objektidel eksisteerib siiski energeetiline väli või nad on ise energiakogum. Ehk nad ei olegi päriselt elutud.
Laiendame seda teemat inimeste poolt loodud asjadele. Võtame näiteks masstootmisega valmistatud tooted, mis on tehtud masinate ja vaid palga pärast töötavate inimeste poolt, versus käsitööna valmistatud esemed. Viimastele on justkui tükike meistri energiat ja hinge sisse pandud, liiati veel kui need on loodud hoole ja armastusega oma töö vastu. Missugused “elutud asjad” tunduvad sulle rohkem elus olevat ja milliseid sooviksid sina pigem enda lähedale?
Selline mõttemõlgutus siis, miks võiks eelistada käsitööna loodud esemeid.
Ma ei saaks toimetada Maag stuudios, kui ma sugugi ei usuks maagiasse.😉
