Energia jäävuse seadus salvetus minu ajusagaratesse juba 13 aastaselt, kui meile õpetati noorte motokoolis teooriat sisepõlemismootori kohta. Kõlas see umbes selliselt: “Energia looduses ei teki ega kao vaid võib muuta oma vormi ja kanduda ühelt kehalt teisele.”

Kuna me toimetame selles maailmas füüsilise kehana, ei saa me loomulikult füüsilist maailma ignoreerida. Kaugel sellest. Kuigi lähemal vaatlemisel enamus meie toimetamisest teenivad eesmärki et seesama füüsiline keha saaks elus püsida ja teha seda võimalikult mugavalt.

Mitte kiirustamine võib olla võtmeks et nautida olemist ja tegemisi, mitte pelgalt saavutatud tulemust. Oi kui palju võib muuta seesugune suhtumine päeva elamisväärsemaks ja nauditavamaks. Aga kuidas selleni siis jõuda ja mida peaks teisiti tegema? Mina leidsin endale sobiva viisi, mis on…

Annan endale aru et see võib tunduda maagiline või siis lausa “uhuu” teema aga panen siiski oma mõttelõnga siia kirja.

Ma mingil viisil tunnetan et kogu maailm ja sealjuures inimesed eksisteerivad eelkõige energeetilisel tasandil. See tunnetus ei avaldu kindlasti meile teatud viie meele kaudu, vaid sootuks teistsugusel moel.